Autor:
Anu Põldsam

Religiooniuuringute ajaloost Eestis

Religiooniuuringud on olnud Eestis juba algusest peale tihedasti seotud orientalistika, folkloristika ning kristliku teoloogiaga. Aegamisi on hiljem saanud tähtsaks ka arheoloogia, etnoloogia, psühholoogia ja sotsioloogia. Järgnev ülevaade religiooniuuringute ajaloost on kronoloogiline ja kirjeldav – eesmärk on anda huvilistele esmane ülevaade. Aines on jagatud viide suurde perioodi Eesti ajaloo ja Tartu ülikooli ajaloo etappide alusel ning proportsionaalselt rohkem on tähelepanu pööratud Tartu ülikoolis toimunule.

Idamaade keelte õppimine ja orientalistikaalane uurimistöö algasid Eestis 1632. a asutatud Academia Gustaviana ajal. Orientalistika oli õppeaine filosoofiateaduskonnas, kus oli ette nähtud heebrea, kaldea, süüria ja araabia keele professuur, millega oli ühitatud kreeka keele õpetamine. Sellel ametikohal on olnud Johann Weideling, Salomon Matthiae, hilisem Liivimaa superintendent ja Turu piiskop Johan Georg Gezelius ning kreeka keele grammatika autor Ericus Holstenius. Academia Gustavo-Carolina ajal ja hiljem Pärnu-perioodil olid Ida keelte ja kreeka keele professoriteks Gabriel Skragge, Johan Uppendorff, Daniel Eberhard, Ericus Fahlenius ja Carolus Schulten. Õpetati väga heal tasemel vana- ja uusheebrea, hilisjuudi, kaldea, araabia, pärsia ja vanakreeka keeli, filosoofiat ja kirjandust ning kaitsti rida väitekirju. Pärnu-periood oli eriti orientalistika vallas tihedate sidemete tõttu Utrechti ülikooliga väga viljakas aeg. Mõjukamana tõusis 18. sajandil esile August Wilhelm Hupeli (1737-1813), kes huvitus eestlaste rahvausundist ja selle tõlgendamisest, kirjutades mitmeid töid, mida tänapäevani mõttelooliselt oluliste allikatena uuritakse ja tõlgendatakse.

1802. a taastatud ülikoolis toimus orientalistikaalane uurimistöö usuteaduskonna ja filosoofiateaduskonna juures, vastavate teemadega tegelesid saksa või baltisaksa päritolu teadlased. Usuteaduskonnas olid uurimisvaldkondadeks semitistika ja Lähis-Ida vanad usundid, filosoofiateaduskonnas aga eelkõige indoeuropeistika ja orientalistika. Usuteaduskonnas pandi eksegeetika kateedris palju rõhku semiidi keelte ning sellega seonduvate kultuuride ja religioonide uurimisele. Aastakümneid juhatas seda kateedrit semitistika suurkuju professor Alexander von Bulmerincq. Pärsia ja sanskriti keelt õpetasid 19. sajandi algupoolel A. F. Kleinert ja K. F. Keil. Alates 1865. a-st hakati semitistikavälist orientalistikat õpetama saksa keele ja võrdleva keeleteaduse kateedri juures. Seda juhatas algul sanskritoloog Leo Meyer. Eriti teenekalt arendas indoloogiat 19. saj II poolel üle maailma tuntud Leopold von Schroeder, kes tegutses Tartus venestusaja alguseni. Seejärel siirdus ta professoriks Innsbrucki ja Viini ülikooli ning valiti Viini Teaduste Akadeemia tegevliikmeks. Ta on tõlkinud hulgaliselt sanskriti- ja paalikeelseid hinduistlikke ja budistlikke tekste ning avaldanud olulisi uurimusi ja India-ainelisi draamasid.

Esimesed eestlastest Idamaade ja mittekristlike religioonide huvilised Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald olid seotud Õpetatud Eesti Seltsiga. Veelgi oluliselt ja mõjukamalt huvitusid Faehlmann ja Kreutzwald aga eestlaste rahvausundist, mütoloogiast ja selle kujunemisloost. Eesti keele lektor Mihkel Veske õpetas ka sanskriti keelt. Tartu ülikoolis esimesena Kaug-Ida keeltega tegelnud Karl August Hermann uuris võrdlevat keeleteadust ja usundilugu. Jakob Hurt ja Matthias Johann Eisen on muidugi tuntud kui tänuväärsed rahvausundilise pärimuse kogujad, millega pandi alus professionaalsemale rahvausundi folkloristlikule uurimisele.

20. sajandi alguskümnenditel avaldasid religioonipsühholoogia alaseid uurimusi Karl Girgensohn ja Werner Gruehn, kelle tööd said arvestatava rahvusvahelise tähelepanu osaliseks ning 1920.-1930. aastatel oli Gruehn ka ühe juhtiva religioonipsühholoogilise teadusajakirja peatoimetajaks.

Selle perioodi tuntumad orientalistid tegutsesid usuteaduskonnas. Professor Eduard Tennmanni järglaseks võrdleva usuteaduse õppetoolis sai tema õpilane Uku Masing, kes tegeles ennekõike Vana Testamendi teaduse ja semitistikaga, kuid uuris põhjalikumalt ka budismi, taoismi ja teisi mittesemiitlikke religioone. Vana Testamendi õppetoolis õpetas kuni surmani professor Alexander von Bulmerincq, kes võrdleva semitistina on käsitlenud orientaalsete usundite problemaatikat ka laiemalt. Õpinguid alustas hilisem maailmakuulus süüria kirikuloo ja Ees-Aasia religiooniloo allikate tundja Arthur Võõbus.

Alexander von Bulmerincq õpetas aastatel 1919–1938 heebrea, aramea, süüria, araabia ja etioopia keelt ning tõlgendas Koraani, Uku Masing lisaks loetletutele sumeri keelt ja taoistlikku filosoofiat. Eduard Tennmann käsitles India, Hiina, Jaapani, Iraani, Vana-Egiptuse ja semiidi rahvaste usundilugu. Alates 1934. aastast õpetas heebrea, aramea ja akadi keelt ning juudi ajalugu ja avaldas uurimusi juudi filosoofiast Lazar Gulkowitsch.

Väga oluliseks sai ka eesti ja võrdleva rahvaluule professuuri rajamine, mille esimeseks professoriks sai Walter Anderson (1885-1962), kes pööras olulisel määral tähelepanu rahvausundile. Andersoni õpilaste seas silmapaistvaimaks sai Oskar Loorits (1900-1961), kes avaldas terve rea mõjukaid uurimusi eestlaste ja liivlaste rahvausunditest.

4.1. Eestis 1944–1990

Idamaade keelte õpetamise ja sellega koos Ida usundite tundmaõppimisega alustati 1955. aastal, kui TRÜsse naasnud Pent Nurmekund tema rajatud orientalistikakabinetis hakkas eksootilisi keeli õpetama. Tema tegevust kajastati koguni Hiina RV ajakirjanduses. Mitmeid olulisi idamaa keeli õpetasid ka teised. Mitmed, keda huvitas Ida kultuur ja ajalugu, õppisid edasi NSV Liidu juhtivates orientalistikakeskustes ja said omal alal väga tuntuks: Ülo Sirk oli Indoneesia keelte ja tekstide, Linnart Mäll India ja budismi, Haljand Udam pärsia ja araabia keele ning islami tundja. P. Nurmekunna juures alustanud Andres Ehin, L. Mäll, Olga Prints, Ly Seppel, Agu Sisask, H. Udam, Ülle Udam jt on hiljem tegutsenud viljakalt religioossete ja filosoofiliste tekstide ning ilukirjanduse tõlkijatena. Orientalistide töid avaldati TRÜ väljaannetes „Töid orientalistika alalt“, „Terminologia Indica“, „Studia orientalia et antiqua“ ja „Töid semiootika alalt“. P. Nurmekunna ja L. Mälli korraldamisel toimusid 1965. ja 1975. a üleliidulised teaduskonverentsid. Eesti kultuuri jaoks said vaadeldaval perioodil väga oluliseks L. Mälli kommenteeritud tõlked sanskriti, paali ja klassikalisest hiina keelest eesti keelde: „Bhagavadgītā“, „Bodhitšarjāvatāra“, „Dhammapada“, „Daodejing“, „Lunyu“ jt. Lisaks pühendas Mäll enda TRÜ ajaloo osakonnas toimunud loengutes olulisel määral tähelepanu ka Idamaade religioonidele.

Kuigi nõukogude ajal valitses ametlikult ateistlik ideoloogia ja luterlik kirik koos oma õppeasutuse, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudiga oli ühiskonnaelus tagaplaanile surutud, jätkus EELK Usuteaduse Instituudis võrdleva usuteaduse alane tegevus. Endiselt jätkas oma uurimistööd Uku Masing. 1950. aastate keskel valmis tal „Üldise usundiloo“ mahukas käsikiri, samuti loengud budismist, mis hakkasid, nii nagu ka põhijoontes enne Teist maailmasõda valmis saanud paleoaasia rahvaste usundiparalleelidega „Eesti usund“, levima kirjutusmasinal paljundatuna ja said trükis ilmuda alles 1990. aastatel. Temalt ilmus mitmeid uurimusi võrdlevast folkloristikast ja indoeuropeistikast ning Lähis-Ida vanadest kultuuridest. Pikemat aega oli EELK UIs Vana Testamendi professoriks Evald Saag, kes õpetas ka Vana-Mesopotaamia keeli. Usuteaduse Instituudi lõpetanu ja hilisem judaistika õppejõud Kalle Kasemaa kaitses magistriväitekirja mandalaste religioonist. Teaduslikke töid oli teoloogidel võimalik avaldada EELK aastaraamatutes, harva ka välismaal. Enamasti paljundati neid siiski masinakirjas.

Ajaloo Instituudis töötanud teadlastel ilmus samuti uurimusi Eesti muistse usundi kohta: arheoloogid Lembit Jaanits kiviaja, Vello Lõugas varajase metalliaja ning Jüri Selirand rauaaja perioodide usundist, etnoloog Ants Viires vanavara usundilistest seostest. Rahvaluuleteadlane August Annist uuris Kalevipoja pärimusega seotud usundipärimust. Tähelepanu väärivad Rein Sepa vanagermaani ja -skandinaavia eeposte tõlked ning nendega seotud usundiinterpretatsioonid.

 

4.2. Emigratsioonis 1944–1991

USAs töötanud professor Arthur Võõbus sai maailmakuulsaks süroloogina ja idakristluse tekstide uurijana, avaldades terve rea monograafiaid süüria kristluse ja kristliku askeetluse teemadel. Usundiloolasena on Eestile teinud nime California ülikooli emeriitprofessor Jaan Puhvel, usundiloo plaanis on eriti oluliseks saanud tema raamat „Võrdlev mütoloogia“. Folklorist Felix Oinas on kirjutanud töid eestlaste usundilisest mõtlemisest. Rootsis kirjutas Oskar Loorits klassikaks muutunud monograafia Eesti rahvausundi maailmavaatest. Silmapaistvaks said usundiloolase Ivar Paulsoni (1922-1966) rohked teadustööd Põhja-Euroopa rahvaste usundist 1950.-1960. aastatest, mis tõid talle 1960. aastate keskpaigaks laialdase rahvusvahelise tunnustuse. Rootsis tegutses ka etnoloog ja usundiuurija Gustav Ränk, kes enda etnograafilistes uurimistöödes pööras oluliselt tähelepanu ka usundilistele aspektidele.

Tartu Ülikooli usuteaduskonnas on alates 1990. aastate algusest kõige mõjukamateks suundadeks kujunenud Vana-Lähis ida usundiloo uurimine ja religioonisotsioloogiline kaasaja religioossete suundumuste uurimine, ent nende kõrval on aktuaalne olnud ka laiem ida usundiloo uurimine, judaistika, islamistika ja teisedki teemad.

Semitistika hõlmab hebraistikat, judaistikat ja islamistikat. Vana Testamendi teaduse ja semiidi keelte emeriitprofessor Kalle Kasemaa on tuntud uurija ja tõlkijana. Noorema põlve juhtiv semitist Urmas Nõmmik on keskendunud Vana Testamendi tarkuskirjandusele. Ta uurib ka Uku Masingu ja Lazar Gulkowitzi teaduspärandit. Anu Põldsam tegeleb judaistikauuringute ja heebrea keele õpetamisega. Islamistikale ja Koraani uuringutele on keskendunud Elo Süld.

Jõudsalt on edenenud Vana-Mesopotaamia kultuuride ja religioonide uurimine. Maailmanimega teadlane Amar Annus on tõlkinud rea olulisi Mesopotaamia tekste, sh Hammurabi koodeksi, „Enuma eliši“ ja Gilgameši lugulaulu. Tema toimetamisel on ilmunud kaks Lähis-Ida vanade tekstide tõlkeantoloogiat. Peeter Espak on leidnud rahvusvahelist tuntust sumeri religiooni ja võrdleva mütoloogia, Vladimir Sazonov hetitoloogia ja assürioloogia vallas. Nad on avaldanud mitmeid rahvusvahelise mainega monograafiaid. Samuti on nooremate assürioloogide seast oluliste usundilooliste uurimistöödega silma paistnud Andreas Johandi.

1997 kuni 2021 oli võrdleva usuteaduse professoriks Tarmo Kulmar, kes on tegelenud Kolumbuse-eelse Ameerika kõrgkultuuride religioonide, religioonifenomenoloogia ja Eesti orientalistika ajaloo uurimisega. Religioonipsühholoogia suunda on vedanud professor Tõnu Lehtsaar. Kaasaja religioossete suundumuste uurimisel on mõjukateks uurijateks kujunenud Lea Altnurme, kelle eestvedamisel on välja antud terve „Mitut usku Eesti“ uurimuste sari, ning Atko Remmel, kes on olulisel määral pööranud tähelepanu ateismi, mittereligioossuse ning mittekonventsionaalsete religioonivormide uurimisele. Riigi ja religiooni suhete küsimust ning uususundeid on uurinud Ringo Ringvee ja Marko Uibu. Religiooni ja poliitika suhete teemasid on uurinud Alar Kilp, kes on tegutsenud sotsiaalvaldkonnas, politoloogias. Erki Lind käsitleb oma uurimustes Hiina ja India religioonide arusaamu religiooni ja keha vahekorrast. Indrek Peedu on põhjalikult tegelenud religiooniuuringute metodoloogiaga seonduva problemaatikaga ning ka religiooniuuringute ajalooga.

Tartu ülikooli orientalistikakeskuses toimub indoloogia-, tibetoloogia- ja sinoloogiaalane teadustöö ja vastavate keelte õpetamine. L. Mäll avaldas kuni oma surmani 2010. a uusi tõlkeid klassikalistest Ida keeltest, tõlgete kordustrükke, rohkesti artikleid, monograafiaid Eestis ja Indias. Oluliselt on ida usundite uurimisega edasi tegelenud Mälli õpilased Märt Läänemets ja Teet Toome. Nooremast põlvkonnast on daoismi spetsialistina esile kerkinud Mart Tšernjuk. Laiemas plaanis on orientalistika vallas väga olulised olnud ka Haljand Udami uurimistööd islamist ning Sergei Stadnikovi põhjalikud egüptoloogilised teadustööd.

Etnoloogia, folkloristika ja rahvausundi alast uurimistööd tehakse Eestis mitmel pool: Tartu Ülikoolis, Eesti Kirjandusmuuseumis, Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Keele Instituudis, Tallinna Ülikoolis. Väga mõjukaks ja silmapaistvaks on siin kujunenud eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk, kes on põhjalikult tegelenud eesti rahvausundi ning uuemal ajal eriti Ida-India rahvaste religioosse rahvapärimusega. Tema tegevusega üheskoos on välja kasvanud eraldi mõjukas uurimissuund kaasaja Eesti religiooniuuringutes, kelles silmapaistvamateks on kujunenud Madis Arukask, Ergo-Hart Västrik ja Merili Metsvahi. Ülo Valgu eestvõttel asutati 2006. a Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts, mis koondab suuremat osa eesti usundiuurijaid. Eesti Kirjandusmuuseumis on rahvaliku usundi uurimist eestvedanud Mare Kõiva ning ka Aado Lintrop. Silmapaistvaks materiaalse religiooni ja religiooniarheoloogia uurijaks on kujunenud ka Eesti Kirjandusmuuseumis tegutsev Tõnno Jonuks.

Samuti on religioon kujunenud üheks oluliseks uurimisteemaks. Seda on eelkõige eest vedanud etnoloogia professor Art Leete, kes on aastakümnete vältel põhjalikult tegelenud erinevate soomeugri rahvaste usundi uurimisega. Noorematest uurijatest on sama suunda edasi arendanud ka religiooniantropoloogid Laur Vallikivi ning Piret Koosa.

Ajaloolased ja arheoloogid. Varajast metalliaega uurinud arheoloog Vello Lõugas püüdis leida seoseid Kaali meteoriidikatastroofi ja eesti hõimude muinasusundi kujunemise vahel. Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessori Valter Langi üks uurimisteemasid on ka Eesti esiaja religiooni rekonstrueerimine. Arheoloog Heiki Valk tegeleb Eesti keskaegse rahvausundi ja Kagu-Eesti arheoloogiaga. Ajaloo osakonnas tegeleb antiikreligioonidega ka Mait Kõiv.

Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudis tegeletakse samuti religiooniuuringulise teadustööga, mis valdavalt on keskendunud Ida-Aasia usunditele, sh jaapani budismile Alari Alliku eestvedamisel ning daoismile Margus Otti eestvedamisel. Silmapaistvaks ja mõjukaks on saanud ka Jaan Lahe uurimistööd gnostitsismist, mitraismist ja hilisantiigi usundiloost laiemaltki. Tallinnas tegutseb ka paljude artiklite ja tõlgetega silma paistev indoloog Martti Kalda.

Lõpetuseks. Religiooniuuringute traditsioon Eestis on vana ja auväärne. Eesti semitistika juured ulatuvad juba 17. sajandisse, indoeuropeistika ja indoloogia lätted 19. sajandisse. Ajaloolistel põhjustel on see olnud seotud ennekõike Tartu Ülikooliga. Tallinna Ülikoolis on hakatud religiooniuuringutega tegelema viimastel aastakümnetel.

 

 

raamaturiiul
Lugemissoovitusi
Kulmar, Tarmo. Religiooniteadused ja usundilugu teadusliku uurimisvaldkonnana Eestis. Usuteaduslik Ajakiri 1 (47) (2000): 102–119.

Peedu, Indrek (toim.) Estonian Study of Religion. A Reader. Tartu: Tartu ülikooli kirjastus.

Valk, Ülo. Folkloristic Contributions towards Religious Studies in Estonia: A Historical Outline. Temenos 1 (50) (2014): 137–63.

Ülo Valk and Tarmo Kulmar. Estonian Study of Religion: A Historical Outline of the 20th Century Developments. Studying Religions with the Iron Curtain. Closed and Opened. The Academic Study of Religion in Eastern Europe. Ed. By Tomás Bubik & Henryk Hoffmann. Leiden: Brill, 2015.

Olulised eestikeelsed erialased ajakirjad: Usuteaduslik Ajakiri, Mäetagused.





Kas leidsite vajaliku informatsiooni? *
Aitäh tagasiside eest!